Lemmikloomast ja emotsioonidest

Tegelikult ma hea meelega paneksin postituse pealkirjaks: "Nii heas kui halvas. Ehk kui sul on kodus lemmikloom." Uskumatu, kui kiiresti aeg möödub ja veel nii, et ei saa arugi. Just imestasin, et ma polegi maikuus ühtegi postitust teinud. Mitte, et poleks millestki blogida - terve sületäis loodustooteid, mis väärivad ainult kiidusõnu, ootavad arvustuse kirja panemist ja peas mõlgub veel teisigi ideid, mida teiega jagada. Aga vahepeal oli mul tunne, et ma pole päris mina ise ja mulle ei meeldi kirjutada siis, kui meeleolu on nukker. Ma tahan olla positiivse ellusuhtumisega ja rõõmsameelne inimene. :) Õnneks on teisigi blogijaid, kes aeg-ajalt kirjutavad, et nad on ka kõigest inimesed ja ei ole patt väike paus teha ning võtta aega oma mõtete korrastamiseks. Kui ikka ei ole tuju blogida, siis ilmselgelt vägisi kirjutatud postitusi mitte millestki pole nauditav lugeda.
Tegelikult tahtsin ma täna rääkida Nurme Seebi tahkest šampoonist, aga kuna see postitus juba natuke mõtlikut rada pidi liikuma hakkas, siis ma jätkan seda teed ja kirjutan arvustuse hoopiski homme. Kui aga nüüd rääkida sellest, mis vahepeal toimunud on, siis 3 nädalat tagasi juhtus nii, et meie suur lemmik, kass Tont, jäi haigeks. Kõige kummalisem oli see, et isegi mitte üleöö, vaid järsku, paari tunni vältel. Ennem lõunat jooksis kutsumise peale minu juurde näiliselt veel täiesti terve kass - suurte, säravate silmade ja kikkis sabaga, ise samal ajal midagi "jutustades". Nagu ikka. Peale lõunat tegi Tont juba imelikke, köhatavaid hääli. Esimene mõte oli loomulikult, et äkki on midagi kurku jäänud, sest rohkem õuekass, nagu ta ilusate ilmadega on, minesatea, mis sisse söönud on. Kuna toidu ja vee vastu kassike endiselt huvi tundis, ei osanud esialgu veel väga karta, et midagi tõsisemat viga oleks. Kui aga vaene loomake keset ööd kõik välja oksendas, mis ta söönud oli, siis hakkas meie pea kohale murepilv tekkima. Et kogu sündmustik võimalikult kokkuvõtlikult kirja panna ja lõpuks selleni jõuda, miks ma mõnda aega liimist lahti olin, ei hakka ma väga detailidesse laskuma. Kes soovib, võib kommentaarides küsida, kui midagi huvitab. Igatahes nii me, keset reede ööd vastu laupäeva, jõudsimegi arusaamisele, et midagi on ikka väga valesti. Hetkeks küll lootsime elukaaslasega, et kui Tondil midagi kurgus oli, siis võibolla oksendas selle nüüd välja. Kui aga kassike pühapäevaks paranemise märke ei näidanud ja esmaspäeva hommikupoolikul juba nii hädine oli, siis tuli kiire visiit veterinaari juurde ette võtta. Kodus ei osanud sõbrakene enam kuidagi olla. Otsis kohta, kus rahulikult magada, aga kui kontrollimas käisin, siis istus teine ikka õnnetult põrandal, köhis/öökis ja kähises, sest silmnähtavalt oli ka hingamisega probleeme. Silmad vesised, tagumik ka märg ja muidu ilus karv pulstis. Istusin elukaaslast oodates Tondi juures ja lausa vägisi tahtis teda vaadates pisar tulla. Olgu veel mainitud, et härra on meil juba soliidses eas - 12+. Kusjuures täpset vanust me ei teagi.

Hirmul on suured silmad. Arsti juures.
Kusjuures täpselt me ei teagi, mis Tondi terviseprobleemi põhjuseks oli. 4 tundi hiljem, peale esmaseid uuringuid ja kahe kliiniku vahet sõitmist, saime antibiootikumid ja valuvaigistid. Järgnevatel päevadel saime ainult vaadata, mis toimuma hakkab ja loota parimat. Mitte keegi ei osanud midagi kindlat öelda, kuid oletatavaid ja kurbasid variante kuulsime palju. Kuigi ma püüdsin olla positiivselt meelestatud ja ütlesin korduvalt, et ärme kanna Tonti ennem maha, kuni me midagi kindlalt ei tea, siis üks hetk hakkas ka minus kasvama lootusetuse tunne. Et keegi ei julgenud isegi mitte lubada, et meie sõber terveks saab, muutis see olukorra veel kurvemaks. Ma tundsin, kuidas emotsioonid hakkasid üle pea kasvama.
Kahel esimesel päeval oli Tondi pärast veel muretsemist palju, kuid kui ta 3. või 4. päeval vaikselt sööma jälle hakkas, siis me suurest rõõmust lausa elasime kaasa, kui kassike kõik ettepandud toidu ära sõi ja seda välja ei oksendanud. Peale 2-nädalast antibiootikumikuuri on terve pere lemmik jälle endine. Vaatamata oma vanusele, mängib härra veel praegugi nagu kassipoeg, peab jahti ja on muidu aktiivne ning naudib seltskonnas olemist. Loodetavasti veel palju aastaid. :)

Terve ja uudishimulik Tont.
Rahulolev kass. :)

Mina aga olin terve nädala liimist lahti ja natuke pealegi. Kui alguses ma üritasin tugev olla, siis nädala keskel, kui Tont juba paranemise märke näitas, olin ma emotsionaalselt nii kurnatud, et ma lihtsalt ei suutnud neid enam endas hoida. Ma ei ole selline inimene, kes ennast väga välja elaks, kui mingi probleem on. Seega aeg-ajalt tekivadki hetked, kus ka minu "karikas täis saab". Nii ma lahistasingi nutta kõige pärast, mida ma endas hoidnud olin. Hinges oli nii tühi tunne ja hea meelega oleks sel hetkel tahtnud minna elukaaslasega kuhugile privaatsesse kohta ja vedeleda mere ääres rannaliival senikaua, kuni eluvaim tagasi sisse tuleb. Kuna minu teine pool pidi aga nädalavahetuseks minema Haapsallu appi üritust korraldama, siis mina lihtsalt lülitasin ennast välja ja vaatasin kahe päevaga ära 16-osalise seriaali. Õnneks on nädalad oma töö teinud ja olen saanud positiivseid mõtteid ning emotsioone koguda, seega olen ma jälle tagasi ja valmis blogima. :)

2 kommentaari

  1. Kiiret paranemist Tondile!
    Kassid on võrratud :-)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Ja tõsi, me ei kujutaks elu enam ettegi ilma meie lemmikuta. :)

      Kustuta